Lõuna Eestis asuv Setomaa on võrreldes teiste eesti piirkondadega erinev nii oma keele, kultuuri kui usutavade poolest. Setomaa on kuulunud õigeusu kiriku valdustesse alates ristiusustamisest, enne seda olid setod nagu teised läänemeresoome hõimud paganausulised. Ringi sõites mööda Setomaad võib näha külades väikesi puust ehitisi, milles sees on pühaserätte, pühapilte, lilli ja küünlaid, neid kabeleid kutsutakse tsässonaks. Nimi on pärit venekeelsest sõnast „tsäs“- tund, see tähendas , et palvemajas peeti tunnipalvusi.
Vaatamisväärsed on traditsioonilised seto külad. Kinnised sumbkülad kus põhiliseks tunnuseks on suletud sisehoov. Seto talu on kõrgete väravate, hoonete ja vahetaradega suletud hoov kust naabrimehe õuele ei näe. Ehituslikult hästi läbimõeldud asusid hooned teineteise lähedal ning hoovi pääses läbi jalgvärava. Setomaal on külasid kus inimasustuse jälgi on leitud muinasaja lõpust ja keskajast. Üks selliseid külasid on Lossina. Külas on pidevalt elatud 5300 aastat alates. Ainus küla Setomaal kus tänaseni elavad vanausulised ehk staroverid on Beresje. Tüüpilise kalapüügiga tegelev küla oli esmakordselt mainitud 1582. aastal.