Mis saab Mikitamäe raamatukogust?

"15 aastat tagasi jäin üksi. Mis oleks minust saanud ilma raamatute ja meie raamatukoguta? Kui see hakkab kogu aeg kinni olema, pole mul enam sedagi kohta, kuhu tulla," ütleb Mikitamäe raamatukogu pikaagne lugeja Eha.Eha käib Mikitamäe raamatukogus juba 47. aastat. Kirglik lugeja, nagu ta on, ei jäta pea ühtki päeva vahele. Kui kodus ahjud köetud ja kõht täis, siis seabki sammud kohaliku lugemismekka poole. Siin on värske ajalehed, mida pensionäril on endale kulukas tellida. Samuti ajakirjad, mida kõike ei jaksa ise osta. Põneva raamatu võtab Eha läbi ühe ööga. "Kell kümme alustan ja siis kella viie-kuue paiku hommiklu ongi läbi. Loen ainult pikali ning silmadele pole siiani hakanud," ütleb ta.Paraku tuleb Ehal ning kõigil Mikitamäe raamatukogu piirkonna lugejatel hakata ilmselt oma harjumusi muutma. Vallavõimude meelest pole kohalikele raamatukogu endises mahus tarvis - nii võttiski Mikitamäe volikogu jaanuari lõpus aasta esimesel istungil vastu otsuse, millega aprillikuust vähenevad Mikitamäe valla ainsa raamatukogu lahtiolekuajad poole võrra. Nii alustati Mikitamäel Lugemisaastat.Saatuse iroonia kohaselt sättis raamatukogu juhataja Koidu Kann neil päevil raamatukogus paika puna-valget plakatit "Lugemisaasta 2010". "No ütle nüüd, kuhu ma peaks selle panema. Meil polegi nii suurt vaba seina, et see ära mahuks," ütleb ta ning sätib plakatit riiulile küljele osaliselt naelte otsa. Peale selle, et Mikitamäe raamatukogu vaevleb aastaid ruumipuuduses, peab see varsti olema enamiku ajast suletud."Ma ei tea, kas need inimesed seal üleval (raamatukogu asub vallamaja esimese korruse kahes toas) saavad üldse aru, mida raamatukogu kohalike jaoks tähendab? Neist volinikest ei käi raamatukogus ju keegi, võibolla ei loegi nad raamatuid," ohkab raamatukogu juhataja. "Kui avaliku teenust pakkuv asutus on enamuse ajast kinni, ei saa see ju enam kohalikke elanikke teenindada!""Ega vallas ju teist sellist asutust pole, mis oleks päeval lahti ja kuhu saab nii pensionär kui noor tulla," lisab raamatukogu staažikaim lugeja Eha.Justnagu tema sõnade tõestuseks sisenebki koha tunkedes noormees, kes suundub otsemaid tagumisse saali, kus seisavad arvutid. Tuli lõunapausi ajal elektronposti lugema. "Jah, ega neil noortel pole raamatute vastu enam nii suurt huvi, aga käivad siin ikkagi. Vahel istub mõni neli tundi järjest arvuti taga. Ütlen siis, et kulla laps, mine koju ja õpi, aga tema vastab, et läheb ükskõik kuhu mujale, ainult mitte koju," jutustab raamatukogu juhataja.Eelmisel aastal kulus raamatukogu ülalpidamiseks veidi üle 200 tuhande krooni. 14. veebruari seisuga Mikitamäe valla koduleheküljel olnud eelarveprojekti järgi väheneb raamatukogu eelarve 22 900 krooni võrra, raamatukogu juhataja palgaraha aga 57 200 krooni võrra. Nii saab raamatukogu lugejate jaoks avatud olla kas kolm tundi päevas või paaril-kolmel päeval nädalas."See, mis Mikitamäel sünnib, on täiesti kohutav lugu," ahastab naabervalla Värska raamatukogu juhtaja Eha Kütt. "Meie kulusid kärbiti samuti veidi, aga selliselt toimida on ikka üsna ennekuulmatu! Värska vallas on kolm raamatukogu ning Värskas oleme tänud kahele töötajale lahti kuuel päeval nädalas. Lugejad on selle äärmiselt hästi vastu võtnud, sest raamatukogu on ju tegelikult piirkonna vaimu hoidja."Kaks raamatukogu on ka Setomaa lõunaosas asuvas Meremäe vallas. Üks Meremäel ning teine Obinitsa külas. Meremäe oma sai hiljuti korraliku investeeringu maakütte näol, et raamtukogu juhataja ei peaks pühapäeviti kütma ning Obinitsa raamatukogu kolis äsja uhiuutesse ruumidesse endisesse koolimajja rajatud külakeskuses. "Mõlemad töötavad täistööajaga ning kärpida pole plaanis. Meie valla arengukavas on ka sätestatud, et teavikute ostusumma suureneb igal aastal 10 protsendi võrra, misiganes muid kärpeid me ka ei teeks," sõnas Meremäe vallavanem Peeter Sibul.Ka Võrumaal Misso vallas kerkis päevakorrale Luhamaa raamatukogu sulgemine, kuid tegu pole siiski valla ainsa raamatukoguga. Mikitamäe vald ongi piirkonnas üks väheseid, kus terve omavalitsuse kohta oli seni üksainus korralik raamatukogu.

Setoma arengust

Setomaa arengu tagamiseks on vajalik Setomaa omavalitsuste ja arenguinstitutsioonide (ülesetomaalised ühendused) ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni riiklike struktuuride omavaheline koostöö järgmiste tegevussuundade kavandamisel, teostamisel ja rahastamisel:
1. Setomaa arengu seisukohalt on oluline, et arengu- ja kultuuriprogrammid jätkuks vähemalt samas mahus.
2. Infrastruktuuri parandamise, täiustamise jätkumine riigipoolse finantseerimise toel. Eriti oluline on, et ennaktempos jätkuks riigiteede ja kohalike piiriäärsete teede korrastamine, elamiste elektriga varustamine ning internetiühenduse täiustamine eelkõige Setomaa vähemaktiivsetes nulkades.
3. Ülepiiriliste majandussuhete ja ettevõtlusvõrgustiku toetamine nii Eestis kui Venemaal. Seto Maja korrastamine Petseris.
4. Täiend- ja ümberõppekeskuse loomine kohalike elanike konkurentsivõime tõstmiseks.
5. Kodanike initsiatiivi ja heade algatuste toetamine läbi ühenduste ja kolmanda sektori.
6. Toetada elamaasumist Setomaa väikeküladesse. Selleks Setomaale elamaasumise programmi väljatöötamine ja ellurakendamine.
7. Setomaa arengukava 2008-2013 eesmärkide ja visiooni heakskiitmine.

Petseri klooster

Suurem ristimine toimus Setomaal seoses Petseri mungakloostri tekkimisega 15. sajandil. Petseri klooster tugevnes tuntavalt 16. sajandil kloostriülem Korneliuse tegevuse ajal. Sellest ajajärgust on pärit paljud suured kiviristid muistsetel seto kalmistutel. Petseri kloostris kirjutati kroonikaid, kloostri initsiatiivil asutati ümbruskonda kirikuid ja koole. Kornelius suri õnnetult Venemaa valitseja Ivan Julma käe läbi. Kornelius oli aluseks Petseri vägimehe muistenditele ning hiljem üheks osaks seto eepose Peko kangelasest.
Setomaa talupojad ei ole olnud orjad, siin ei ole olnud mõisaid ega mõisnikke. Maad ja järved kuulusid Petseri kloostrile, mida kohalikud talupojad teatud rendi (obrok) eest kasutasid. Suurematel pühadel viidi kloostrisse kalu, põllu- ja metsasaadusi. Misjonitööd tegid siin rahumeelselt Petseri mungad. Uus usk võeti vastu pealiskaudselt, paganausu kombeid järgiti salaja edasi. Kirikuga harjudes hakkas koguduse liikmete arv pikapeale kasvama ja usk rahva südamesse kinnistuma.

Tsässon

Peaaegu igas külas oli oma kabel, mida kutsuti tsässonaks (venekeelsest sõnast „tsäs” – tund, st palvemajas peeti tunnipalvusi). Tavaliselt on need väikesed puust ehitised, mille sees on hulgaliselt pühasepilte, pühaserätte, küünlaid ja lilli. Tsässona katusel on väike rist. Tsässona ehitas ja seda hooldas külarahvas ühiselt. Tänapäevalgi on tsässonad seto külamaastike lahutamatud osad. Külapeod langevad enamasti kokku erinevate usupühadega, mis on seotud tsässonate nimedega, mis lähtuvad kas pühakust või usupühast. Igal tsässonal – nagu ka kirikul – on oma kaitseingel, pühak. Kuna tsässon on setode pühakoda, mis on tihedalt seotud praeguseni säilinud kombestikuga, tuleks Setomaa külastajatel sellega arvestada ja nende privaatsust austada. Tsässonad on üldjuhul lukustatud ja võti asub külavanema või tsässona peremehe (perenaise) käes. Võimalus tsässonat külastada võib avaneda külapühadel, kui tsässonas peetakse palvust.

Rahvarõivad

Esimesena haarab seto naise rahvarõiva juures pilku tema rikkalik hõbeehete komplekt, mis kogu oma hiilguses koos erinevate keede ja rahadega võib kokku kaaluda 4–6 kilo. Suurt kuhiksõlge peetakse abielunaise tunnuseks. Käsitöö on Setomaal alati au sees olnud. Ainulaadne on seto värviline heegelpits, mida kasutati pühaserättide, käterätikute, pearättide juures. Seto tikand on tikitud ornamentidega (põhiliselt romb ja rist, hiljem ka ruut) peen tikand erepunasel kangal; tikitakse lõngu lugedes nii, et mõlemad pooled saavad ühesugused. Seto mees kannab vene mõjutusena särki ehk hamõ pükste peal. Kaunistuseks on kasutatud sissekootud punaseid triipe ja kirju, hiljem ka pealeõmmeldud vööpaelu. Pilku paeluvad ka rikkaliku kirja ja erksate värvidega seto meeste sukad.

Lõuna Eestis asuv Setomaa on võrreldes teiste eesti piirkondadega erinev nii oma keele, kultuuri kui usutavade poolest. Setomaa on kuulunud õigeusu kiriku valdustesse alates ristiusustamisest, enne seda olid setod nagu teised läänemeresoome hõimud paganausulised. Ringi sõites mööda Setomaad võib näha külades väikesi puust ehitisi, milles sees on pühaserätte, pühapilte, lilli ja küünlaid, neid kabeleid kutsutakse tsässonaks. Nimi on pärit venekeelsest sõnast „tsäs“- tund, see tähendas , et palvemajas peeti tunnipalvusi.
Vaatamisväärsed on traditsioonilised seto külad. Kinnised sumbkülad kus põhiliseks tunnuseks on suletud sisehoov. Seto talu on kõrgete väravate, hoonete ja vahetaradega suletud hoov kust naabrimehe õuele ei näe. Ehituslikult hästi läbimõeldud asusid hooned teineteise lähedal ning hoovi pääses läbi jalgvärava. Setomaal on külasid kus inimasustuse jälgi on leitud muinasaja lõpust ja keskajast. Üks selliseid külasid on Lossina. Külas on pidevalt elatud 5300 aastat alates. Ainus küla Setomaal kus tänaseni elavad vanausulised ehk staroverid on Beresje. Tüüpilise kalapüügiga tegelev küla oli esmakordselt mainitud 1582. aastal.

Setu keel

Setu keel (seto kiil´) on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka ja mida kõneleb umbes 5000 inimest peamiselt Kagu-Eestis, Setumaal.
Setu keel on üks lõunaeesti keeltest ja võru keelega väga sarnane, kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi.
Teiste käsitluste järgi on setude keel eesti, lõunaeesti või võru keele Setu murre, murrak või murrakurühm.